Wednesday, June 29, 2005

The people you meet

Viimastel nädalatel olen palju mõelnud teemal, kuidas inimesed meie ellu tulevad. On need, kes on olnud seal nö “aegade algusest” peale – pered, vanad sõbrad jne. On need, kes tulevad korraks, on mõnda aega väga intensiivselt ja kaovad siis taas. Ja tihtipeale tundub nende kadumine vale ja vägivaldne. Ja on need, kes ilmuvad täiesti ootamatult ja veelgi ootamatumalt sobivad meie ellu nagu valatult. Sellised, kelles tunned ära omasugused, kes mõtlevad sinuga sarnaselt, kellega huumor sobib ja kellega sul on tunne, et ei tahaks neile kunagi midagi halba. Mulle näib, et see on osaliselt kinni ka sellest, kuivõrd hästi inimesed üksteist vastastikku omaks võtavad…it has to be a mutual thing…Ja ma ei räägi (ainult) mees-naine suhetest, rohkem ikka sõbrasuhetest.

Kas on nii, et igaühe elus on teatud arv kohti (riiuleid) inimsuhetele, et on “väga heade” sõprade riiulid ja siis on peiksi/pruudi riiul (mõnel kusjuures mitu) ja siis on veel mõned sõprade riiulid ja siis on terve hunnik tuttavate riiuleid? Ja uued inimesed mahuvad meie ellu, kui mõni riiul on mingil põhjusel tühjaks jäänud?

Mulle väga meeldib, kui mu ellu tuleb uusi inimesi ja veelgi enam meeldib, kui nad osutuvad sellisteks, kelle jaoks peab lausa uue riiuli tegema:)


“When people come to your life, you don't know the effect they will have. Some people come and change your life, some people do nothing to your life and then there are people who do just one thing - they make you happy.” Evan Wylde

Monday, June 27, 2005

Hiiumaa getaway


Hiiumaa

Tundub, et oli väga pikk “nädalavahetus”. Paus kandis. Ja suhteliselt raske on kõike seda nüüd äkki sõnadega väljendada. Liiga palju oli kõike – emotsioone, uusi inimesi, uusi nalju, juhuste kokkulangemisi, väikse eesti sündroomi jne jne

Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest.

Kolmapäeva õhtul, mina, selle asemel et tekiilapeole minna, küpsetasin kooki ja pesin pesu.

Neljapäeva hommikul, asjad kokku, magamiskotud autosse ja Hiiumaa poole. 5 tundi praamijärjekorda, selle suve esimene kergemat sorti päikesepõletus ja õhtuks õnnelikult kohal. Väike pit stop Anni juures Tormi tänaval, siis Magnuse juurde aeda grillima, pool liitrit ja pool liitrit ning õhtu möödus mängides ja joostes. Siis loomulikult korralikule umpa-umpa külajaanipäevale, et ikka päris, lõkke ja süldibändiga. Ja küünis oli disko (tegelt küll vist laos, aga oli küüni moodi). Emotsioonid käisid sel õhtul väga üles-alla. Ühel hetkel lõime Nelega tantsu, nii et kannad käisid kõrgele ning teisel istusime küüni põrandal ja nutsime maailmavalu – elu on kord juba selline.

Reedel rand ja niisama tsill, kusjuures meri oli 3 erinevat tooni sinine ja väga ilus, peaaegu juba nagu Vahe-, mitte Läänemeri. Õhtul jätkus kõik sama rada – Magnuse aeda grillima, selle vahega, et nüüd tähistasime tema sünnipäeva. Ja ei olnudki tunnet, et oleme kontvõõrastena uues seltskonnas, jutt sujus ja nali sujus ja tegelikult niikuinii tunnevad Eestis kõik kõiki. Kui mitte mujalt, siis kasvõi orkutist;) Ja siis disko Rannapaargus, mis on sisuliselt restoran/baar/diskoteek rannas. Teisel päeval hakkasid kõik süsteemid – et kes on kes, kes kellega magab, kes kellega kakelnud on jne – juba selgeks saama. Pidu oli vägev, joogid ja peiksid ilmusid kuskilt iseenesest ja hommikul koju minnes paistis juba päike.

Laupäeval oleksime pidanud esialgsete plaanide kohaselt juba ära minema, aga läks teistmoodi. Kuna ilm ei soosinud enam rannavarianti, siis oli tsill ja grill, pohmapäeva naljad ja jutud, niiet lõpuks hakkas naermisest valus. Ja siis läksid tugevamad ikka-jälle-taas peole, ja hommikul koju minnes paistis päike:)

Pühapäev lõi reaalsusega näkku ja oli küll viimane aeg sammud kodu poole seada. Mereületus läks valutult ja back home we were….back to reality….

Mõned huvitavad tähelepanekud Hiiumaa teemal: kõik tunnevad kõiki (seriously!), autouksi ei lukustata, toauksel käib võti mati alla, inimesed on väga vahetud, ilma igasuguste suhtlusbarjäärideta, inimesed on suhteliselt ilusad (või vähemalt on kenade poiste-tüdrukute kontsentratsioon päris hea), nimedel öeldake perenimi enne eesnime (a la Kase Rein), kõikidel on hüüdnimed ja “p”täht on sõnades rõhutatud (jaanippäev, sünnippäev jne). Ja õhtul väljas käies ei kulunud ühtegi senti, see jääb siiamaani müstikaks.

Ja kuna kõike ei saa ja pole ka mõtet siia kirjutada, sest teatud asjad jäägu ainult asjaosalistele, siis vähemalt endale meenutamiseks….rääkimata jäävad sabanali, beibelugu, nibunali, kotulugu ja mõned veel.

Kõike kokku võttes oli väga õnnestunud getaway ja on kordamist väärt.

Thursday, June 23, 2005

Nelele

...paneme end koos natuke põlema...seltsis ikka segasem...
...ja veel...it’ll be alright...eventually... i promise

Savage garden
Crash and burn

When you feel all alone
And the world has turned it's back on you
Give me a moment please to tame your wild wild heart
I know you feel like the walls are closing in on you
It's hard to find relieve and people can be so cold
When darkness is upon your door and you feel like you can't take anymore

Let me be the one you call
If you jump I'll break your fall
Lift you up and fly away with you into the night
If you need to fall apart I can mend a broken heart
If you need to crash then crash and burn
You're not alone

When you feel all alone
And a loyal friend is hard to find
You're caught in a one way street
With the monsters in your head
When hopes and dreams are far away and
You feel like you can't face they day

Let me be the one you call
If you jump I'll break your fall
Lift you up and fly away with you into the night
If you need to fall apart I can mend a broken heart
If you need to crash then crash and burn
You're not alone

Because there has always been heartache and pain
And when it's over you'll breathe again
You'll breath again

When you feel all alone
And the world has turned its back on you
Give me a moment please
To tame your wild wild heart

Let me be the one you call
If you jump I'll break your fall
Lift you up and fly away with you into the night
If you need to fall apart
I can mend a broken heart
If you need to crash then crash and burn
You're not alone

Tuesday, June 21, 2005

Nookiemonster

I am now officially a Nookiemonster. So I can nookie around whenever, wherever…..Watch out!

If any of you has trouble understanding the essence of a nookie monster, please take a look at this nookie monster post, which is also where I got this magnificent garment from:) And it was delivered to me in a very stylish way:)



Monster

Friday, June 17, 2005

one-man-show

Käisin Peep Vainu koolitusel. Minu esimene. Tema kohta võib arvata igasuguseid asju – et liiga kallid on tema koolitused, et ta teeb liiga palju teatrit jne. Aga täiesti kindlalt võib väita, et ta on siiski fenomen. Mees teeb 3 päeva “ühe-mehe-showd” ja kõik kuulavad, sest tal esiteks on, mida öelda ja teiseks, ta oskab selle info panna nii söödavasse vormi. Pisut teatrit käib ka asja juurde, siis on nauditavam. Ja tuledki koolituselt ära, tundes, et tead asjadest rohkem ning ongi ind ja soov midagi ära teha. (Peamiselt omaenese elus!)
And call me crazy, but I think he’s kind of sexy:) … in a very platonic and distant way but the whole voice+personality+humour package works…

Wednesday, June 15, 2005

Wandering fever

Eilne Frida ja Mehhiko teema tekitas minus taas soovi…ei, mitte soovi…. vastupandamatu vajaduse, reisida. Kaua ma petan ennast mõtetega sellest, kuidas ma parem kogun raha, et oleks, mille eest asju osta, kui ma endale lõpuks korteri leian. Ma ei saa ilma reisimata elada!!! Ma närbun ära, nagu Nele banaanipuu. Ma elan parem ilma kapi või uue voodi või lauata, aga ma olen õnnelikum. And I know I cannot just shake it off! It’s time to take action!

“Internal burning… wandering fever…” Kalevala

Saturday, June 11, 2005

Ingel

Esimene osa mu nädalavahetusest oli täis gay-elamusi. Reedel PM soolaleib – väga gay (loe: rõõmus:). Vaatasime elukoha üle ja ootame uusi küllakutseid. Sellele järgnes Angel’is käik – väga gay (loe: kuidas tahad, nii rõõmus kui ka lihtsalt gay). Ühelt poolt on Ingel tänuväärne koht – seal saab toredate sõpradega mõnusalt pidutseda – muusika on alati hea, joogid maitsvad ja inimesed ilusad. Ka ei suru seal tüdrukutele ligi ennast rohkest alkoholist ilusaks ja enesekindlaks joonud mehepojad, kelle ainus eesmärk on keegi endale samal õhtul voodisse saada. Teiselt poolt tekib Angeli tantsivaid baaripoisse ja tegelikult üldse selles klubis ringi vaadates mõte, et “what a waste” – liiga palju liiga ilusaid ja naistemaailmale kadunud mehi. Tough luck, i say!
Ja kolmas gay-elamus oli juuksuriskäik. Mul oli esimest korda elus meesjuuksur – väga gay (kuigi ta seda ise ilmselt veel ei pruugigi teada). Nii tore polegi mul juuksuris ammu olnud – jutt jooksis, nalja sai ja pea tehti ilusaks. Juuksurpoisile mõeldes tekkis mul aga selline mõte, et kus Tartu gay-d väljas käivad - üksteist leiavad ja niisama funivad? Lisaks sellele, ma miskipärast ei usu ka, et Tartu üldse väga gay-friendly linn on, ja nii ilmselt ongi seal peidus mitmeid vaeseid hetero kesta aheldatud gaysid, kes ei saagi kapist välja tulla, sest kuhugi minna ja midagi teha niikuinii pole:)

“And all the best women are married. All the handsome men are gay. You feel deprived.” Robbie Williams

Friday, June 10, 2005

Rullimeetrid

Suvi on mõnus aeg, saab rannas käia (this option is not available right now, due to shitty weather), saab varvastel lasta end vabalt tunda suvekingades või plätudes (vaata eelmist sulgu) ja saab rulluiskudega sõita! Sellest viimasest tunnen ma eriti puudust külmal ajal….sest nii mõnus on sõita tuule vuhisedes mere ääres:)
Igatahes, tundub, et sel suvel on rulluisutamisest saanud “projekt”, sest ükshetk tõstis minus taas pead minu “competitive self” ja leidis, et rullimeetrid tuleb kirja panna ja siis vaadata, et palju suve jooksul kokku tuleb. Kuna mul on ka võistleja töökaaslase näol, siis ei ole see enam niisama fun, vaid tuleb ikka pingutada ka:) Ja mida minu competitive self taluda ei suuda on see, et ma olen kaotusseisus hetkel.
Eesmärk tuleb ka seada. Ma ei ole nii kõva rullihunt, et julgeks siin tuhandetest kilomeetritest rääkida, aga ma arvan et 500 võiks suve jooksul ikka ära teha!?! (Praegu on umbes 100). Ja kuna konkurents innustab, siis kutsun huvilisi üles minu projektiga ühinema!

Thursday, June 09, 2005

1:0


Eesti-portu

Käisin jalgpallil. Ja oli emotsioon ja oli fiiling ja ei olnudki väga piinlik Eesti pärast. Ja mu vend oli siin ja Nele a.k.a Ms Impatient istus korduvalt toolist mööda, mis oli ka omamoodi tore:) …naljakas vähemalt. Ja Eesti tiim käitus taas tüüpiliselt eestlaslikult, stiilis, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama (teatud reservatsioonidega). Esimesel poolajal oli kogu meeskond kaitses….teisel poolajal hakkas nagu juba minema ja siis saime kohe kuidagi väga hea hoo sisse….ja siis sai mäng läbi! Ma ei tea, ma arvan, et Eestlastel oleks vaja mingit veel pikema mänguajaga võistkondlikku spordiala, milles siis oma oskused ideaalilähedaseks lihvida. Kahjuks ei suuda ma välja mõelda, mis kestaks VEEL kauem, kui jalgpall? (ja male ei loe, sest see pole tiimimäng:)

Tuesday, June 07, 2005

the beginning

Millalgi pidi see juhtuma, ühiskond surub peale. Kõik blogivad – pm, bojaaritar, lee, rõõmustüdruk ...jne. Ja nüüd, kus suvi tulemas (never mind the weather!), on ehk aega ka rohkem. Tegelikult on blogi mõte juba tükk aega küpsenud, aga igasuguseid takistusi on, esiteks muidugi – aeg, teiseks – kas mul jätkub järjepidevust, kolmandaks – kui ma ei oska nii ilusti teha kui lee, kas siis ongi mõtet ja neljandaks – et mis keeles – inglise keeles oleks ägedam ja mõnes mõttes lihtsam, aga eesti keel on kuidagi kodusem…jääb siis segiläbi.
Elame, näeme ja vaatame, mis saab. Kui see muuks hea ei ole, siis vähemalt reiside muljeid võiks siia küll mõnus olla kirja panna...

“This is not the end. It is not even the beginning of the end. But it is, perhaps, the end of the beginning.” Churchill